Ida-Soomes Outokumpus Majoonsuol toimunud arheoloogilistel väljakaevamistel leiti hämmastav leid: sulgede ja karusnahaga maetud kiviaegne laps.
Metsast kruusateel leidis arheoloogiline töörühm Soome mesoliitikumiaegsest matusest esimesed karusnaha- ja sulgenäidised. Tuhandete aastate tagused matusetavad selles piirkonnas on halvasti mõistetavad. See on ajaloolastele märkimisväärselt uus teave.
Ainulaadne leid kiviajast
Iidseid tsivilisatsioone on raske kokku panna nende väheste vihjete põhjal, mis tänapäeval arheoloogias säilivad. Tuhanded muud vihjed on puudu ja nende hulgas on orgaanilist materjali. Veelgi enam Soomes, kus mulla happesus lagundab kiiresti orgaanilist materjali.
Helsingi ülikooli Tuija Kirkineni juhitud uued uuringud näitasid aga, et haudades leiduvad õrnade orgaaniliste esemete jäänused võivad maa sees püsida tuhandeid aastaid.
Soome muinsuskaitseamet oli esimene, kes matmist 2018. aastal uuris, kuna arvati, et see on hävimisohus. Koht asub kruusatee all metsas, haua ülaosa on osaliselt paljandunud.
Maardla leiti ookeri intensiivse punase värvuse tõttu. Seda rauarikast savimulda kasutati ka koopakunstis üle maailma.
Kaevamise käigus leiti vaid mõned hambad, mis tegi kindlaks, et tegemist oli 3–10-aastase poisiga. Leiti ka põikkvartsist nooleotsi ja veel kaks võimalikku samast materjalist eset.
Nooleotste kuju ja rannikutasandi dateeringu järgi võib arvata, et matmine pärineb kiviaja mesoliitikumi perioodist.
Samamoodi tuvastati 24 mikroskoopilist linnusulgede fragmenti, enamik neist veelinnu udusulest. Need on Soome vanimad sulgede killud. Kuigi nende päritolu ei saa kindlalt kinnitada, võivad need pärineda riietusest, näiteks parkast või anorakist. Samuti on võimalik, et laps oli lamavas voodis.
Samuti leiti üksik pistriku sulgede habe, mis tõenäoliselt pärines kvartsist nooleotste nöörimisest. Samuti on võimalik, et pistriku sulgedega kaunistati surnud lapse hauda või riideid.
Tuvastamisprotsessid
Peale sulgede leiti ka 24 imetajate karvakildu, pikkusega 0.5–9.5 millimeetrit. Enamik neist olid halvasti lagunenud, muutes tuvastamise võimatuks.
Parimad leiud olid haua põhjas olnud 3 koerakarva, võib-olla kiskja. Kuigi need võivad kuuluda ka jalatsitele, riietele või lapse kõrvale maetud lemmikloomale.
Peamine eesmärk oli uurida, kuidas oleks võimalik mullaanalüüsi abil jälgida tugevalt lagunenud taimede ja loomade jäänuseid. Selle uurimise jaoks koguti 65 kotti mullaproovidega ja ülikooli eksperdid eraldasid proovidest vee abil orgaanilise aine.
Katmata kiud ja karvad skaneeriti ja tuvastati läbiva valguse ja elektronmikroskoopia abil. Kasutati ka ainulaadset kiudude eraldamise tehnikat, mis töötati välja uuringute käigus, mis loodetavasti annab eeskuju tulevasteks uuringuteks.
Kuni 3 erinevat laborit uurisid leitud säilmeid, otsides mikroosakesi ja rasvhappeid. Punane muld sõeluti ja eraldati õrnalt algmullast.
Taimsetel kiududel oli ka niisikiude, mis pärinesid pajust või nõgesest. Tõenäoliselt olid need osa suuremast võrgust, võib-olla kasutati neid kalapüügil või riiete sidumise nöörina. Kummalisel kombel on see teine kiviajast pärit niinekiu leid Soomest.
Teadlaste jaoks "see kõik annab meile väärtusliku ülevaate kiviaegsetest matmisharjumustest, mis näitab, kuidas inimesed olid lapse surmajärgseks teekonnaks ette valmistanud."
See on silmiavav ilmutus selle kohta, kui vähe me teatud piirkondade iidsest inimkonnast teame, aga ka meeldetuletus, et mineviku saladuste lahtiharutamiseks on meil veel pikk tee käia.
Uuring on avaldatud teadusajakirjas PLoS ONE. Viited: Teadusehoiatus/ Live Science / IFL Science
