Iidne aramea loits kirjeldab salapärast "õgijat", mis toob ohvritele "tule"!

Loitsu kirjutise analüüs näitab, et see on kirjutatud millalgi ajavahemikus 850 eKr kuni 800 eKr, ja see teeb kirjast vanima aramea loitsu, mis kunagi leitud.

Muistsest folkloorist on pärit palju hirmuäratavaid lugusid nõidadest, kummitustest ja koletistest, mis hirmutavad jätkuvalt tänapäevaseid kogukondi. Neid lugusid on lihtne kõrvale jätta kui puhtaid väljamõeldisi, millel pole ajaloolise tõe alust, aga mis siis, kui siin on midagi enamat?

Iidne aramea loits kirjeldab salapärast "õgijat", mis toob ohvritele "tule"! 1
Illustratsioon salapärasest kõrbeussist, kes avab kõrbetormis ja tugevas tuules oma punase ahne hammastega suu. © Shutterstock

Iidne maailm oli täis kummalisi müüte ja seletamatuid nähtusi. Üleloomulikke olendeid süüdistati sageli sellistes traagilistes sündmustes nagu katkud, loodusõnnetused ja haigused. Need müüdid võisid aga tekkida mingist reaalsusest!

Arheoloogid kirjeldasid 2017. aasta augustis 2,800 aasta vanuse aramea loitsu avastust kui "esimest sedalaadi dokumenti". Tekst leiti tänapäeva Türgis Pergamonis kaevatud iidse kivianuma küljele söövitatud. Usutakse, et kiri on tõelise päritoluga arhailine lugu.

Iidse loitsu esi- ja tagaküljel olid illustratsioonid loomadest, näiteks skorpionidest (näidatud siin). Loitsu kirjutise analüüs näitab, et see on kirjutatud millalgi ajavahemikus 850 eKr kuni 800 eKr, ja see teeb sellest kirjast vanima aramea loitsu, mis kunagi leitud. © Foto autor Roberto Ceccacci / Chicago-Tübingeni ekspeditsiooni loal Zincirlisse
Iidse loitsu esi- ja tagaküljel olid illustratsioonid loomadest, näiteks skorpionidest (näidatud siin). Loitsu kirjutise analüüs näitab, et see on kirjutatud millalgi ajavahemikus 850 eKr kuni 800 eKr, ja see teeb sellest kirjast vanima aramea loitsu, mis kunagi leitud. © Foto autor Roberto Ceccacci / Chicago-Tübingeni ekspeditsiooni loal Zincirlisse

Türgis Zincirlis asuvast pühamulaadsest iidsest hoonest leitud kivianumas oli algselt kosmeetika, kuid seda kasutati uuesti mõistatusliku loitsu eksponeerimiseks.

Pinnale nikerdati lugu, mis kirjeldas millegi tabamist, mida nimetatakse "õgijaks", mis väidetavalt tõi oma ohvritele "tuld". Ilmselgeks tagajärjeks oli piinarikas surm. Ainus viis, kuidas inimene taastuda sai, oli kasutada õgija enda verd.

Loitsis ei täpsustatud, kuidas verd manustada – pole selge, kas veri anti haigele joogina, mida võis alla neelata või oli see tema kehale määritud – ega ka olendi isikut.

Illustratsioonid viitasid sellele, et tegu oli kas sajajalgse või skorpioniga. "Tuli" kõlab valusa nõelamisena - see kõlab sarnaselt seletamatuga Mongoolia surmauss.

Autor oli mustkunstnik nimega Rahim, kes nikerdas nõuande aramea keeles umbes 2,800 aastat tagasi. See tegi sellest vanima aramea loitsu, mis eales leitud. Arheoloogid usuvad, et loits oli piisavalt oluline, et säilitada pärast mustkunstniku elu, sest templi ehitamise ajaks oli kiri juba üle sajandi vana.

See iidne aramea loits on õudne kirjeldus tundmatust olendist, kes toob oma ohvritele tuld. Kuigi me ei pruugi kunagi teada saada selle salapärase olendi identiteeti, on huvitav mõelda, millist eesmärki see loitsu loojate jaoks teenis.